[KNR] Eesti kohanimeraamat

Pakri saared [`pakri saared] HMd, Ris – saared Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, rts Rågöarna, 1855 Pakkri-saar.  A4
● Varem rootslaste asustatud saared Suur- ja Väike-Pakri, millest Väike-Pakri (mainitud 1452 kui grote oe ’suur saar’) on maatõusu tagajärjel muutunud suuremaks saareks. Algselt kuulusid saared Risti kihelkonda. 1345. a müüs Laoküla mõisnik oma maad Suur-Pakril kolmele rootslasele ja Padise klooster oma osa viiele rootslasele „Rootsi õiguse kohaselt“. Ostjad olid mh nimedega Syghibör, Hakuige Christers ja Hinrick Berolph. Saartele tekkis viis küla: Suur-Pakrile ↑Bisagidbyn (Lepiku), ↑Åsbyn ehk Strandbyn (Rannaküla) ja ↑Storbyn (Suurküla), Väike-Pakrile ↑Storbyn (Suurküla) ja ↑Lillbyn (Väikeküla). Teine maailmasõda oli pakrilastele saatuslik, nad pidid juunis 1940 oma saared maha jätma. 1990. a-tel naastes võisid nad näha vaid vundamente ja külakirikute varemeid. Oma eestikeelse nime on Suur- ja Väike-Pakri saanud Pakri (1377 Packere) küla järgi samanimelisel poolsaarel. Nime lähtekohaks võib olla mitmusevorm sõnast backe ’mägi, küngas’ (erts bakk). Võimalik ka, et nimes esineb mujalgi ette tulev nimeosa Paga-, mis on jäänud usutava seletuseta. Eestirootsi keeles on Pakri saari nimetatud Aiana, Äiana või Äiäna (rootsi kirjakeeles Öarna) ’saared’. Omavahel nimetasid pakrilased oma saart Vår backe (kohalikus häälduses [vonn bakk]) ’meie mägi’ ja teist saart Er backe [änn bakk] ’teie mägi’. Rootsi kirjakeeles on saarte nimi Rågöarna [`roog`ööarna] ’rukkisaared’ (1283 insula Rogoy, 1288 Rogoy, Rogøy, 1345 insulam nostram Ragoe, 1555 Rågön). Nime järelosa on ö ’saar’ mitmuses, algusosa råg- viitab taimkattele. Rootsi keeles tähendab råg nii metsikut rukist kui ka liiv-vareskaera (strandråg, Leymus arenarius). Mandril on pakrilaste sadam Rågervik (↑Paldiski). Vrd Suur-Pakri, Väike-Pakri, Pagari. – MB, MK
BHO: 423, 507; Hedman 2013: 15–18, 22–31; Johansen 1951: 216–218, 224–227; Lagman 1964: 24–25, 34, 65–67; Russwurm 1855: § 24–25, 41, 44–45, 185–187; Söderbäck 1939: 61–74; Tiberg 1962: 23–24, 50–51